Peaaegu nagu kolmikud
Mõned päevad tagasi said mul kapis, mis täis erinevatest aegadest pärit kassettmagnetofone kokku kolm „sugulast“, „Philips EL 3302“, „Desna“ ning „Sputnik“. Vanust on nendel natuke vähem kui 50 aastat, seetõttu sobivad nad kõikidele teistele kassettmakkidele vanaisadeks.
Eellugu
Helisalvestus oli jõudnud eelmise sajandi 60ndate aastate alguses väga heale tasemele. Tavainimesteni oli jõudnud stereoheli kuulamiseja salvestamise võimalus ning seda oli võimalik nautida üsna kvaliteetselt. Põhilisi helisalvestusformaate oli kaks – heliplaat ning ketastega magnetofon (lintmakk). Mõlemal heliformaadil on üks suur puudus – kuigi need võimaldavad kvaliteetset heli, on nad praktilisel kasutamisel üsna ebamugavad. Lint on vaja magnetofonile peale laadida ning heliplaat rikneb vähimagi hooletuse puhul, pealegi on ka selle praktiline kasutamine üsna tülikas. Lisaks sellele oli valdavalt ka helisalvestiste kuulamine paikne tegevus. Kuigi ilmusid juba 1950ndatel portatiivsed plaadimängijad ning magnetofonid, käisid kaks esimest puudust ikka kaasas – kasutamise ebamugavus.
Tootjafirmad olid loomulikult neist puudustest aru saanud ning juba 50ndatel ilmus eri formaatides kassette (inglise keeles cartidge). Kõikidel nendel oli üks ühine eesmärk - panna lindipoolid ühte kesta.
Kasutusmugavus küll saavutati (RCA cartidge) , mõningal juhul ka teatav populaarsus aga kuna iga tootja tahtis enda õigusi kaitsta (juba siis oli salvestusformaatide sõda), siis tohtis ainult tema müüa nii seadet kui ka salvestusmeediat ja sestap ükski neist formaatidest esile ei tõusnud.
RCA kasseti ning kompaktkasseti võrdlus [1]
Sabamobil [2]
Maaililma pööras pea peale aastal 1963 firma Philips, mis näitas tollal elektroonikanäitusel karpi, mille peal oli kiri „Compact Cassette“ ning natuke suuremat karpi, kus oli peal kiri EL3300 ning juures kiri „Portable cartidge recorder“. [1] Omapärana teistest sarnaste seadmete tootjatest/väljamõtlejatest andis Philips formaadi vabakasutusse ning sarnaseid kassettmakke hakkasid tootma teisedki tootjad .
Siemens Trabant RC300, National RQ231S, Sony TC-12 [4]
Loodud tehnoloogiline ime üllatas toona tootjaidki. Alguses oli kompaktkassett ning kassettmakk oli tootjapoolt mõeldud täitma diktofonifunktsiooni – kõne salvestus. Tõepoolest, esimeste kompaktkassetiga makkide parameetrid olid võrreldes toonaste ketasmakkide omadega väga tagasihoidlikud, heli võis võrrelda kesklaineraadioga. Seetõttu pandigi imeks, et inimesed võtsid kantava maki, salvestasid sellega suvalisest allikast (raadio, heliplaat) muusikat ning võtsid endaga kaasa. Kui esimeste makkidega anti komplektis kaasa kaks kassetti, siis hiljem juba viis ning kassettide (nii tühjade kui eelsalvestatud) müük oli juba omaette tööstusharu.
Olgu siinkohal ära märgitud, et analooghelisalvestusformaatide sõda käis edasi, aga kõik uued üritajad jäid kaotajaks (näiteks Elcaset ). Väikeseks võitjaks võib pidada mikrokassetti, mis leidis oma kasutuse diktofonides. Mikrokassetti üritati kasutada ka muusika salvestamiseks, mis teniliselt isegi õnnestus [5] aga turunduslikult mitte.
Siinkohal jätan ajaloos tuhnimise pooleli ja peatun kolmel esimeste hulka kuuluval kassetmakil. „Philips EL3302“, „Desna“ ja „Sputnik“
Tegelikult mitte ükski pole neist päris esimene. Esimene oli Philips EL3000, mida saatsid mõned tehnilised puudused [6]. Philips EL3002 (1967) näol on tegemist juba masstootega, milles olid kõrvaldatud eelmiste mudelite (3000 ja 3001 ) puudused ning helikvaliteet hakkas lähenema juba FM raadio omale (80-10 0000 Hz ).
Kõige vanem kassetmaki kohta leitud ülevaateartikkel Amateur Tape recorder 1965, 12 [6]
Kuna disain ning tehnoloogia olid vabakasutuses, siis kopeeriti seda ka Nõukogude Liidus. Kuna selles riigis toodetavad seadmed peavad olema kõik suuremad, siis oli selleks ka nende esimene kassettmagnetofon „Desna“, mis välimuselt meenutab väga Philips EL3300 . Olles vaid umbes 2 cm pikem ning pool cm kõrgem ja samapalju laiem. [7]
„Desnal“ (vähemalt esimesel variandil) on juures samasugused „lastehaigused“ . Suur müratase, suur detonatsioon ning kitsas talitussagedusala (100 – 6000 Hz) . Mugavusfunktsioonidest puudusid kasseti salvestuskaitse (kasseti tagaosas tuleb keel ära murda) ning kassetipesa kaas ei paistnud läbi.
Kui vaadata pilte sisemusest, siis selgub otsekohe „Desna“ mõõtmete otsene põhjus – mehaanika on peaaegu 1:1 tehtud, aga elektroonikakomponendid peavad kooskõlas olema valmistajariigi suurusega. Lisaks veel erinevus toiteallikas - 6 C tüüpi patareid, Philipsitel on 5.
„Sputnik“ [8] on „Desna“ väikeste modifikatsioonidega edasiarendus. Füüsilised mõõtmed on samad, kuid omas (nagu hilisemad Philipsidki) akent kassetipesa kaanes ning veidi paremat skeemitehnikat (väiksem müratase ning laiem sagedusala). Kasseti salvestuskaitse kontroll puudub ka selles makis (Philips EL3302 on see olemas).
„Sputnikul“ (ja mõnedel teistel Nõukogude makkidel) on olemas võimalus kasutada ka „raadiokassetti“ ehk kassetikujulist raadiovastuvõtjat, mille ühendusklemmid paiknevad kassetipesa tagosas. Sedasi sai kasutada maki võimendeid raadio madalsagedusvõimendina (kõrgsagedusosa oli kasseti sees ) [9]. Selline raadiokuulamisviis eriti populaarseks ei saanud.
Raadiokassett ning magnetofon „Legenda 401“ [9]
„Sputnikust“ on loodud ka täiustatud mudel – 401, milles oli võimalik kasutada ka lisaks põhikiirusele 4.76 cm/s lisakiirust 2.38 cm/s, mis tõesti annab vaid telefonikvaliteediga heli.
„Sputnikuga“ toodeti paralleelselt välimuselt ja sisult sarnast makki „Legenda 401“ [9], mis aga oli mõõtmetelt omakorda „Sputnikust“ natuke suurem. Arvatavasti ei mahtunud valjuhääldi ära.
Sarnast mehaanilist ideoloogiat on kasutatud ka „Sputnikutes“ 402 ja 403, mida isegi kõige suuremad helisalvestustehnika patrioodid nimetavad disainiõnnetuseks. Jah, kuigi vahetati välja valjuhäädi, muutus akustiline taasesitus paremaks, aga kontstruktsioon ning kasutusmugavus oli äärmiselt ebameeldiv.
Kasutamine
Nagu lugeda võib tolleaegsest ajakirjast [6] olevat Philips disaini hoolega läbi mõelnud. Seadme kasutamine on lihtne, loogiline, mugav. Kõik on paigutatud käepäraselt. Käepärast juhtkangisüsteemi on kiidetud ja taga igatsetud ka hiljem , kui kassetmakid läksid üle klahvjuhtimisele. Juhtkang on paigutatud etteotsa ja kasutamine mugav ning kiire. Mehaanika põhipuuduseks on pausifunktsiooni (ehk lindi ajutise seiskamisvõimaluse) puudumine.
Salvestusfunktsiooni kasutamiseks tuleb sisse vajutada salvestusnupp ning lükata juhtkang tööasendisse. Nupp fikseerub ning lülitab ümber trükkplaadil oleva lüliti.
Juhtkangi kõrvale on paigutatud indikaator, millega on võimalik kontrollida salvestusnivood ning taasesitusrežiimis näha palju patareides enegiat alles on.
Vasakul pool külje peal on kaks nuppu, millest üks on helitugevusregulaator ning teine salvestusnivoo regulaator. Salvestusrežiimis pole võimalik teha kontrollkuulamist ning signaali olemasolu üle sai otsustada vaid indikaatori käitumist jälgides.
Tagapool on kaks DIN standardile vastavat pesa, millest üks on sisend-väljundpesa , teine aga toitepesa ning võimalus teostada sisse-väljalülitamise distantsjuhtimist , näiteks mikrofoni küljes asuvat lülitit kasutades.
„Philips“ EL3002 mudelil on ka kolmas pesa, kuhu saab ühendada välise valjuhääldi, kõlari ning helivaliteet on üsna hea.
Siseehitus
Kõik kolm seadet on väga sarnase siseehituse , mehaanilise ning elektrilise osaga. Väga hea ülevaade „Philips EL3002“. on [10].
Viimane pilt on võetud [7]
Kuna tol ajal oli transistor tehnoloogiliselt üsna uus asi ning need olid kallid, nuputasid insenerid välja võimalusi, kuidas neid saaks kokku hoida. Seetõttu ei ole võimalik salvestusrežiimis võimalik signaali kontrollkuulata, sest võimsusvõimendi muudetakse eelmagneetimis- ning kustutusgeneraatoriks. Võimenendite skeemi vaadates torkab silma, et transistorastmest on üritatud välja pigistada maksimaalset, tuues ohvriks suurema mürataseme ja parameetrite mõningase ebastabiilsuse.Erinevusena võib välja tuua, et Philips on suutnud elektroonika kompaktsemalt ära paigutada ja tööle panna poolteist volti madalamal pingel kuigi funktsionaalus on sama.
Veidi konkreetsest „Sputnikust“
Aastal 1992 (mätetan ,kuna sai siis vaadatud tootmisaastat ning ohhoo- 20 aastat vana !) kinkis selle maki mulle vanaisa töökaaslane . Oli kuskilt leidnud, seisma jäänud ning toiteplokil (komplekti kuulus toiteplokk, mille oli trafo ära põlenud koos väliste jälgedega. Tolleks ajaks (15 aastane) olin ma juba „kogemustega elektroonik“ (jutumärgid on asja eest ) ehk lõhkumise asemel suutsin rohkem luua.
Maki tegin loomulikult korda, kuid juba siis mind võlusid selle juures kompaktne disain ja kasutusmugavus.
Kuna mul õnnestus juba selleks ajaks omada arvutit „Radio rk86“, siis sai sellest makist sellele välisandmesalvesti. Aga sellest oli vähe. Kuskilt (ei mäleta) õnnestus mul hankida tänapäevamõistes väikese suurusega kõrvaklapid. Loomulikult järgnes sellele modifikatsioon, mis võimaldas valjuhääldi asemel külge ühendada kõrvaklapid (toitepesas otsad lihtsalt ringi tõstetud).
Siis aga hakkas selguma tõsiasi, et heli oli mono ja pealegi üsna piiratud sagedusribaga. Ega siis midagi, sai pandud „Majaki“ helipea ning skeemielemente „muudetud“, et heli „säraks“ . Nagu selle loo kirjutamise juures veendun, asi õnnestus – neist kolmest on see kõige meeldivama heliga.
Aga ikkagi oli heli mono ja seda on siiani. Aga heli võiks olla ju „stereo“. Ja siis tuli meelde, et mingis vanas „Radio“ ajakirjas oli vaese inimese passiivse pseudostereo lülituse skeem. Olemuselt toimub lihtsalt kanalitevaheline faasinihe sõltuvalt sagedusest ja sellest tuleneb heli „ruumilisus“. Skeem hakkas loomulikult tööle .
Makk hakkas minuga igal pool kaasas tolknema, küll lõugas niisama,küll jalgratta lenkstangi küljes (koos poriloiku kukkumisega) . Aga kohe tuli uus probleem. Patareid olid siis ju defitsiit ja polnud ka kõige odavamad. Radio ajakiri aitas mind taas välja (märksõna toiteelementide regenereerimine) . Kiiresti sai toiteplokki modifitseeritud, et see annaks välja vajadusel ka „kerge vahelduvkomponendiga“ alalispinget, mida ma siis ilusti patareidesse juhtisin (läbi selle sama toitepesa-kusjuures makki jõudis samal ajal puhas , filtreeritud alalispinge, et sai samal ajal kasutada. Üks komplekt patareisid pidas vastu pool aastat.....ja sedasi üheksakümnendate lõpuni. Ka endises TTÜs (praegune TalTech) õppimise ajal käis see makk minuga kaasas kuni jäi lihsalt seisma – ei, MP3 ei tapnud seda, vaid mul õnnestus saada korralik kassetipleier.
Kaks päeva enne selle jutu kirjutama asumist mõtlesin, et prooviks. Panin veorihma, õlitasin ning asi hakkas tööle ! Läbi välise võimendi kuulates on heli päris hea .
Viited
[1] https://www.theregister.co.uk/Print/2013/08/30/50_years_of_the_compact_cassette/
[2] https://www.youtube.com/watch?v=rU-iSTj2cTY (Techmoan’i ülevaade Sabamobilist)
[4] https://www.vintage-radio.net/forum/showthread.php?t=75160
[5] https://www.youtube.com/watch?v=ZZYpPlpD3ow (Techmoan’i ülevaade Hi-Fi mikrokassetist)
[6] https://www.americanradiohistory.com/Archive-Amateur-Tape-Recorder/ATR-1965-12.pdf
[7] http://rw6ase.narod.ru/00/mg_kp/desna.html
[8] http://rw6ase.narod.ru/00/mg_kp1/sputnik401.html
[9] http://rw6ase.narod.ru/00/mg_kp/legenda401.html
Viitamata, aga huvitavad lingid
https://www.youtube.com/watch?v=Li699Qflv3g&t=376s&list=PLN2yCnHTG_6qxmv_pdBxWxCPsbA1Cl2RI&index=32 - RetroTech: RCA Victor Tape Cartridge - A trailblazing failure
https://www.youtube.com/watch?v=unj79pzEHNQ&t=0s&list=PLN2yCnHTG_6qxmv_pdBxWxCPsbA1Cl2RI&index=8 - Odditapes - Rare & Unusual Tapes