Kolmikud koos ühe sugulase ja kontvõõraga ehk 5 täisfunktsionaalset miniatuurset kantavat stereokassetmagnetofoni.

Sony WM-D3 ,Sony TC-D5 (PRO) ,Sony TC-D6C, Marantz PMD430 ja Elektronika 402.

Tegelikult võiks seda nimekirja kõvasti täiendada, ehk need on vaid osa kaasaskantavatest miniatuursetest kassettmakkidest, mis suudavad stereoheli salvestada, kusjuures esimesed neli kuuluvad raudselt maailma paremike hulka. Elektroonika panin kõrvale vaid seetõttu, et tuua võrdlusmoment, et ka 10 aastat hiljem suudeti meie endisel kodumaal luua midagi ligilähedast.

Ja kui päris aus olla, siis Elektronika 402 ei ole mitte midagi muud kui Elektronika 332 valjuhääldiga koopia, mis omakorda on kloon Sony omaaegsest minimakist Sony TCS-310

Tänapäevasel digiajastul, kus igal ühel on väga odav võimalus omada üliväikest , aga samas digitaalselt kvaliteetselt heli ja ka pilti salvestavat seadet , tunduvad umbes kolmekümne aasta vanused tehnika tippteosed dinosaurustena. Paraku enne püsimälumeedia kasutusele võttu oli kvaliteetse salvestise saamise (ka digitaalse) põhieeldus kvaliteetne täppismehaanika. Salvestuskandja, olgu milline tahes ,peab ühtlase kiirusega liikuma.

Internetiavarustes on vaidlused – millisele makile anda parima kantava maki tiitel . Võrreldes Marantzi sama seeria makke Sony TC D5 ga tekib küsimus – kes on kelle pealt kopeerinud. Nii välimus , funktsionaalsus kui ka parameetrid on väga sarnased. Tundub, et Marantz üritas Sony turult välja süüa. Sony tuli esimese profimudeliga välja 1978, aga Marantzi väljalaskeaastat ei suutnud ma leida, aga väidetavalt 80ndate alguses

Marantz PMD430 kuulub Marantzi professionaalsete portatiivsete kassetisalvestajate seeriasse, mille osad näited on veel PMD201, PMD221,PMD222,PMD223, PMD420. Nendel kõikidel on täpselt samasugused mehaanika ja välised mõõtmed. Lisavõimalused on veidi erinevad.

Sony TC-D5 omab 4 erinevat modifikatsiooni D5, D5 PRO, D5M ja D5 PRO2, kusjuures esimese mudeli tootmist alustati 1978, ja M mudel lõpetati aastal 2005.

Sony TC-D5 järeltulija on Sony TC-D6 ja selle edasiarendus TC-D6C, mida toodeti aastail 1984-2004.

Sony WM-D3 (1984-1996) on kõige väiksem professionaalne salvestav kassettmakk, mida on toodetud. Sisuliselt on lisatud DD seeria Walkmanile salvestusfunktsioon.

Kõik need kassettmakid on mõeldud professionaalsel tasemel helisalvestuseks ja mõeldud kasutamiseks ajakirjanikele , filmitegijatele ja muusikutele. Nende seadmetega tehtud salvestist võib julgelt raadioeetrisse lasta.

Head kvaliteeti saadab paraku aga kõrge hind. Näiteks Sony TC-D5 maksis 750 dollarit aastal 1992. Praegused hinnad on eurodes (ebay) valdavalt kolmekohalised, mittetöötava, kuid parandatava isendi võib saada veel ka kahekohalise rahasumma eest (kui veab- ma ütlen ausalt, mul on vedanud-kannatust peab olema). Ideaalses seisus seadme eest tuleb välja käia aga neljakohaline rahasumma.

Sony makkide eripärad

Sony WM-D6C

Need magnetofonid on tõeline tänapäevamõistes mehhatroonika tippteos. Ülihea kvaliteediga valmistatud täppismehaanika, mis hoiab lindi liikumise ühtlasena maki asendi järsul muutusel. Kõigi kolme maki märksõna on DD ehk Disc Drive, mis tähendab veomootori otsest kontakti hoorattaga ja tahhoanduriga mootori pöörlemiskiiruse kontrolli. Ehk kvaliteetne salvestis tuleb ka liikumise ajal reportaaži tehes kui reporter peab jooksma ja seade võib saada juhuslikke lööke ja raputusi.

Kvaliteetne mehaanika tahab enda kõrvale saada ka kvaliteetset elektroonikat ja seda juba nendes makkides leidub. Kuigi nende toiteallikaks on 2 patareid (D3-AA ja D5-D suurus) või 4 patareid (D6-AA), siis võimendite kvaliteetseks toimimiseks tõstetakse nende toitepinge alalispingemuundiga mitmekordseks. Tõsi, patareidest jätkub heal juhul 5 tunniks tööks. Kõik kolm Sony mudelit omavad lähedasi parameetrid võrreldes paiksete kassettmakkidega. WM-D3 ja TC-5 omavad Dolby B müratasandit, tuge raud- ja kroomlindile TC-T6C aga ka Dolby C ja metal lindi salvestusvõimalus.

Võttes ükskõik millise kolmest Sony makist kätte, on aru saada, et tegu on tootega, mis on mõeldud kestma – metallist korpus ja mehaanika, nahkvutlarid ,TC-D5- kummist taganurgad .

Marantz PMD430 omapärad.

On selgelt näha, et Marantz üritas lüüa Sonyle konkurentsi, tehes vähemalt tehnilisest küljest parema seadme.

Erinevusena teistest kantavatest makkidest on PMD430 kaks eripära : Läbivkanali olemasolu (kolm pead) ja dbx müratasandussüsteem (signaali müra suhe 80 dB !) .

Kolme peaga varustatud makid võimaldavad reeglina kuulata salvestatud signaali juba salvestamise ajal ehk probleemi ilmnemisel kohe sekkuda salvestusprotsessi. Kui läbivkanaliga kantavaid profimakke on tootnud teisedki firmad (SONY TCM 5000EV) , siis dbx müratasandi kasutamist salvestusel kantavates seadmetes ei ole ma tähele pannud.

Makil on selle kasutamise ja elu mugavakstegemiseks mitmeid lisavõimalusi.

Läbivkanal. Saab kuulata salvestamise ajal juba salvestist, et veenduda, kas on kvaliteetne ja kohe vajadusel sekkuda.
Lindi kiiruse peenreguleerimine. Ootamatult võib selguda, et salvestis, mis on tehtud teise makiga, on veidi erineva kiirusega, lint on välja veninud või muusikainimesel on vaja eelneva salvestise helistikku oma instrumendile veidi kohandada.
Eelmagneetimisvoolu peenreguleerimine. Iga lindipartii (isegi sama tootja oma) erineb veidi teisest. Kuna kõige rohkem mõjutab salvestusprotsessi eelmagneetimisvoolu väärtus, siis parematel makkidel on see kas käsitsi või automaatselt seadistatav. Seadistamise teeb mugavaks läbivkanali olemasolu. Reguleerida tuleb vool selliseks, et salvestatava ja salvestatud signaali erinevus oleks kõige väiksem. Olgu siinkohal öeldud, et kui keegi kavasteb endale makki osta eesmärgiga, et hakkab sellega salvestama, otsigu just kas käsitsi või automaatse lindikalibreerimisega mudel. Kolm pead ei olegi kõige tähtsam.
Mäluga tagasikerimine. Sageli on vaja lint kerida kas salvestise algusesse või täpselt määratud kohta. Selleks paljudel makkidel ka lindiarvestid. Marantzi profiseeria makkidel on aga võimalus , et arvesti nullijõudmisel läheb mehanism kas stoppi või taasesitusrežiimi.
Sisselülitatav salvestusnivoo poolautomaatreguleerimine ehk piirik (olemas ka Sony TC-D5 seerial). Täisautomatsest (reeglina odavates saastmakkides) erineb see sellepoolest, et käsitsi reguleeritakse keskmine nivoo paika ja piiratakse vaid seda nivood ületavat signaali. Kasulik funktsioon mikrofonist salvestusel – pausides ei võimendata müra üles ja liigvaljudes kohtades piiratakse dünaamikat.

Tilk tõrva ka meepotti

Kui Sony mudelitel on mootor tagasisidestatud elektronjuhtimisega, siis Marantzi mudelites on sees lihtne kollektormootor koos klassikalise stabilisaatoriga. Huvitav, mis takistas neil tahhoanduriga mootorikasutamist nagu Sony on oma analoogsetes mudelites teinud ? Mehaanika samas ise on nagu tank, kahe vastassuunas pöörleva hoorattaga, mis välistab maki liigutamise mõju helile (siiski makki loksutades on mõju kuulda – Sony mudelitel seda ei kuule) Samasugune idee on kasutuses mõnedes vanemates Sony mudelites (enne kui nad tahhoanduriga mootorit kasutama hakkasid) ja Nõukogude makkides Vesna (muide isegi seal on tahhoanduriga mootor).

Müratasandussüsteem dbx.

Analoogsalvestusel ja -ülekandel lisandub paratamatult signaalile müra- kahin, mida põhjustab salvestuskandja ebaühtlus ning temperatuurist tingitud osakeste liikumine. Müra kuulmine inimese poolt on samas üsna omapärane. Müra on hästi kuulda kui kasulik signaal on nõrk ja on müraga samas suurusjärgus. Kui kasulik signaal on tugev, keskendub kõrv selle kuulamisele ja ei pane taustamüra tähele. Sellel põhimõttel töötavad peaaegu kõik müratasandussüsteemid. Ehk müratasandid mängivad heli dünaamikaga. Enne salvestamist või ülekandmist surutakse dünaamika kokku ehk tugevdatakse nõrgemaid helisid. Hiljem taasesitamisel avardatakse dünaamika endisele tasemele ehk helid, mis peaks nõrgad olema tehakse nõrgaks tagasi. Koos sellega nõrgeneb aga lisanduv müra.

Kõige populaarsem müratasandussüsteem, mis kassettmakkidesse jõudis, on Dolby B. Dolby B toimib vaid kõrgetel sagedustel, kus inimkõrv on mürale kõige vastuvõtlikum. Paraku on see kõige lihtsam ja kõige lahjem variant, aga saavutas suure populaarsuse just seetõttu, et selle süsteemiga salvestatud heli on võimalik täitsa heal tasemel kuulata ka selle süsteemi dekoodrit omamata. Teised Dolby süsteemid (C, S) vajavad kindlasti taasesitusel dekoodrit ja seetõttu levisid vähem.

Dbx süsteem oma põhimõttelt ei erine teistest, salvestamisel surutakse dünaamika kokku ja taasesitusel avardatakse. Signaalitöötlus käb aga erinevalt Dolby versioonidest terves sagedusribas. Sestap on sellel makil ka kassetmakile ulmeliselt suur signaali-müra suhe.Testisin – tõesti on.

Paraku ei ole selle süsteemiga salvestised mujal kuulatavad. Aga arvestades maki kasutusalasid, läks materjal nagunii edasisele töötlusele.

Vaatamata dbx süsteemi headele tehnilistele näitajatele, on see surnult sündinud. See leiab kasutamist väga vähestes makkides ja sellega on kodeeritud mõned vinüülplaadid (otsi:dbx disc). Paraku nõuab ka nende plaatide kuulamine lisadekoodrit ja sestap vajus selle süsteemi kasutamine kiiresti ära.

https://en.wikipedia.org/wiki/Dbx_(noise_reduction

Tahame parimat, aga välja tuleb nagu alati ehk Elektronika 402

Nagu eespool mainitud, on tegu Sony maki TCS-310 kaudse koopiaga (mehhanism on 1:1). Positiivse küljena saab välja tuua selle, et kuna valjuhääldi on üsna suur, siis teeb see akustilisel taasesitusel ka kõige paremat häält . Kui kasutada välist võimendit või kõrvaklappe, ei ole heli muidugi jube, aga neist neljast kõige viletsam.

Loomulikult oskab makk ka salvestada ning seda isegi stereos. AGA. Helikvaliteet on võrreldav kesktaseme kantavate lääne makkidega ( nõukogude suuremad makid salvestasid üsna hästi). Kaks põhjust 1. püsimagnetiga kustutamine, mis annab taustaks suurepärase kohina, kuna lint magneeditakse tugevalt ühte äärmusesse 2. automaatne salvestusnivooseadur, mis rikub ära dünaamika (aga diktofonirežiimis äärmiselt mugav abivahend). Olgu mainitud, et viimane on võimalik ka Marantzi ja Sony D5 mudeli puhul aga seal on see väljalülitatav.